Enamik Naissaare maju olid ümarad palkidest puumajad. Kahjuks ei ole meil tänapäeval võimalik enam saarel vanu eluhooneid uurida, sest need hävitati 1970. aastatel nõukogude sõjaväelaste poolt, kes majade peal sihtmärkide tabamist harjutasid. Seega põhinevad meie teadmised peamiselt fotodel ja kirjeldustel.

Läbi aegade on Naissaare arhitektuur saanud tugevaid mõjutusi Lõuna-Soomest ja Rootsist, millega saab seletada ka mõningaid Naissaare taluehituse eripärasid võrreldes mandriga, näiteks harjumust rajada loomade pidamise hooned elumajast võimalikult kaugele.

Hilisemat, 20. sajandi algusest ning sõdadevahelisest perioodist pärit hoonestust võib aga lugeda Lõuna-Soome ehituskultuuri kõige kaunimaks näiteks Põhja-Eestis, mille tegi võimalikuks naissaarlaste jõukus. Neil oli piisavalt vahendeid oma ehitusalaste ideaalide realiseerimiseks.

Saare ehitised

Vanema perioodi ehitiste kohta Nais-saarel on teada väga vähe, kuid mõningad allikad siiski leiduvad. Daniel Matsson (1859-1883) on 1876. aastal joonistanud üles oma kodutalu koos kõigi selle ehitistega. Need on lihtsakoelised ristpalkhooned, millest elumajal on aknad ning mantelkorsten. Lisaks on hoonekompleksis veel mitu aita ning ranna lähedal paiknev saun, millel samuti leidub aken. Aitadel aknaid polnud.

Enamikul ehitistest on roo- või õlgkatus. Ilustused hoonetel puuduvad, ainsaks lisandiks on elumaja ukse kohal paiknev väike varikatus. Matssoni e majapidamises leidub veel kaetud kaev ja kividega vooderdatud maakelder.

Põhja-Eesti saartel oli tava ehitada laudad ja muud kõrvalhooned elumajast eraldi. Nii ei olnud ka Naissaarel rehielamu tüüpi hooneid, mida mandri-Eestis 19. sajandi lõpul veel kõikjalt leida võis, kuna saarel vilja ei kasvatatud, sest sobivat maad oli vähe.

Esialgu olid elamutes mantelkorstnad, millele 19. sajandi viimasel veerandil alanud ümberehituste buumi ajal hakati lisaks kahhelahjusid ehitama. Mantelkorstna leiame ka algselt Holmidele kuulunud, kuid hiljem Bergide omandusse läinud maja kohta tehtud joonisel, mille valmistas 1947. aastal Daniel Berg. Sooja hoidmiseks kaeti korstnaava mõnikord puuluugiga, mida sai toast nööriga liigutada.

Üldiselt olid Naissaarel vanemal ajal kasutusel muldpõrandad ning katused kaeti õlgede või laastudega. Lisaks arhiiviallikatele ja mälestustele on säilinud üksikuid fotosid vanemat tüüpi elumajadest. Tähelepanuväärne on 1897. aastast pärinev foto perekond Bergide elumajast. Kuigi üldmulje on veel selgelt lihtsakoeline, siis ometi leiame märke juba hoonete kaunistamisest. Näiteks ei ole uks enam lihtne laudadest kokkulöödud moodustis, vaid värvitud ja geomeetrilist mustrit kandev.Ka maja ise on juba suurem ning uhkem, sest kuigi hoone põhiosa  on ühekorruseline, leidub selle keskosas kahekorruseline juurdeehitis, mis ühtlasi jagab maja kaheks, millest ühele küljele jääb avatud katusealune.

Vanad Naissare taluhooned

Vanem, juba 18. sajandi lõpust pärinev hoonestus sai 20. sajandi alguses uue näo – seinapalkidele pandi laudvooder, mantelkorstnad asendati moodsate kahhelahjudega (kuigi mõnikord jäi ka vana korsten alles), köökidesse ilmusid raudpliidid, ehitati klaasitud verandasid ja ehiti akna ning katuseservad puitpitsiga. Säärane majade moodsamaks muutmine oli 20. sajandi alguses levinud laiemalt Põhja-Eestis ja kaugemalgi. Eriti populaarseks muutus see 1930. Aastatel, kui alustati kodukaunistamise kampaaniatega.

Naissaare vanemad hooned said tugevalt kannatada Esimese maailmasõja käigus. Näiteks hävisid perekond Holmile kuulunud kolm elumaja, mis olid ehitatud arvatavasti juba 18. sajandi lõpul. Olga Viliberg on pilti, mis neile pärast sõda Naissaarele tagasi pöördudes avanes, kirjeldanud järgmiselt: ,,Maja ja hooned nägid välja nii kui oleks orkaan neist üle käinud. Aknad puruks löödud, uksed ripakile ja maha põletatud.”

See on kirja pandud Margit Rosen Norlini poolt ja tsiteeritud raamatust „Naissaare lood“ (2001). Raamatu on eesti keelde tõlkinud Ivar Rüütli. Raamatu saate osta siit, et autorile toetust avaldada.

JAGA SÕPRADEGA!