Asjad tunduvad alati teistsugused, eriti pimedas merel olles

James tuli tekile, unine. Ta äratas hüüe. Andsin kipperile teada, et võin meid juhatada jahtklubisse Vigos, kuna olin seal olnud kaks nädalat tagasi oma mootorrattaga.

„Leiad sa selle pimedas üles?“ küsis ta.

„Loomulikult!“ vastasin.

Võtsime siis minu soovitatud suuna aga tuli välja et õige koha leidmine osutus keerulisemaks. James võttis tüüri ja mina uurisin binokliga rannikut, aga ei eristanud Vigot ei kuskilt. Nägin ainult vanu laohooneid sadamakail. „Natuke veel edasi!“ hüüatasin, kerge kahtlusega.

Tuul tõusis ja me vähendasime purje pinda. Võtsin uuesti binokli, et rannikut uurida.

„Kus see on, semu?“ küsis kipper veidi kannatamatult.

„Kurat võtaks, ma ei näe seda!“ vastasin.

Kerge ohe. Ja siis ma nägin seda. Hunnikus lipud, kõrge vaatlusplatvorm. See oli nüüd nii lihtne ja selge. „Seal see kuradi koht on!“ ma hõigatasin.

Me muutsime kurssi ja liikusime vaikselt ankruala poole. „Kui palju meil seal vett on?“ küsis kipper. Mina, arvasin rumalalt, et ta arvab, et ma olen järgi vaadanud koha sügavuse, ütlesin „Ma ei tea.“.

„No selge. Seal on kang, semu,“ ütles kipper.

Lasin ankru sõlme lahti ja ankur vuhas meeletu kiirusega ja ketimüra saatel veepõhja suunas. Oli 8 meetrit sügavust. Hiljem tuli mul tahtmine kipperi ees vabandada, et kohta kohe üles ei leidnud. Ta ei teinud sellest suurt midagi ja ütles, et merel näeb kõik totaalselt uut moodi välja.

„See oli päris lõbus ots, või mis?“. Ma olin väga hea tujus. Olen kaheksa tundi tüüris olnud ja tundis ennast imehästi ja kindlalt. Soovitan kõigil sellises uusi avastamisretki ette võtta, olgu selleks siis merereis. Minu jaoks oli see selle retke kõrghetk.

Järgmisel päeval  oli tuul endiselt värske ja mõnus. Jäime ankrusse, pesime pesu, vaatasime kaatrite rallit sadama kailt ja täitsime oma aluse veevarud.

Esmaspäeval läksime taaskord James´iga turule oma toiduvarusi täiendama. Saime suure toidukorvi täis moona ja kuue sendi eest kandis üks meesterahvas selle meie laeva juurde.

Lissabon

12nda juuli hommikul seilasime vaikses ja rahulikus tuules Lissaboni poole ja peatud esimeses ettejuhtuvas korralikus sadamas. Järgmised kuus päeva olid rängad.  Me ei liikunud peaaegu üldse ja progress oli väga aeglane. Liikusime mööda Portugali rannikut aegajalt jälle puhuva ja siis taas vaikiva taganttuulega. Udu oli ka. Peatusime päevaks Porto Leixoes, mis oli väga korralikult ehitatud ja asus Rio Douro suudmes, Oporto lähedal.

Öövalve korrad olid jubedad. Tuult oli vaevalt selleks, et laev õigel kursil hoida. Proovisime purjeid hoida täpselt sellises ulatuses, et nad niisama kaasa ei tolkneks ja hoiaks natuke tuult sees, et me vedikeni liiguksime.

Kipper tuli kajutist üles tekile, et sarkastiline märkus teha „Siinkandis ongi nii, et suvel tuuled ei puhu ja selline ilm on siinsele piirkonnale väga tavaline,“. Selle hetkel püüdsime me liikuda ülesse lõunasse Cape Mondegosse.

Laupäeva pärastlõunaks 17ndaks juuliks olime jõudnud Cascaisse Portugalisja otsustasime seal sadamasse jääda. Kohaks oli jahtklubi Taguse jõe suudmes, 20 miili Lissabonist läände. Cascais on täielikult lõunasuunale avatud ja fakt et me nägime mitut tosinat väikest jahti reidil kinnitas kipperi eelnevalt mainitud fakti, et siinsed tuuled on paraku sellised, et neid ei ole.

Cascai

Aeg hakkas nüüdseks suurt rolli mängima meie mereretkes. Oli arvestatu, et uus meeskond ühineb Gibraltaril nädala pärast ja meie praeguse liimise järgi oli väga raske jõuda, kas me nii kiirest üldse kohale jõuame. Siis tõusis mõõdukas loode tuul ja see tuuleke kandis meid kenasti Cape Espiche. Briis püsis ka öösel. Hommikul joonistasime kursi kitsalt Espiche ja Cape St.Vincenti vahelt, Portugali kõige teravam edela nurk.

Päev oli selge ja päikseline ja tuul oli küljelt. Esimest korda retke jooksul seadsime üles raapurje. Purje oli käsitsi õmmeldud ja pidas väga hästi vastu. Vallide süsteemi oli ka lihtne kasutada.

Perfektne seilamine

Seilasime pool külgtuules ja terve päeva puhus ideaalne ühtlane 10 meetrit sekundis tuul. Küll nüüd alus lippas. Raapuri tiris meid nagu oleks laeva ette hobused rakendatud. Seilasime 7,5 sõlme mööda imeilusat Portugali rannikut, saatjaks helesinine pilvitu taevas ja särav päike.

perfekte purjetami

Kella seitsmeks näitas meie logiraamat 105 läbitud meremiili Cascais´ist. Raapuri oli üleval, samuti marsspuri. Nüüdseks oli tuul puhanguti 15-17 meetrit sekundis ja kihutasime kiiresti ranniku poole.

Kipper oli kambüüsis ja mina kajutis, valmistades ette lõunasööki. Siis viskas jaht järsult kreeni ja vesi pritsis illuminaatoritest sisse. Tekilt kõlas vee vuhinat. Kuulsin kokpitist vandumist, raginat ja vaatevälja ilmus kipper ja ta ütles „Selle eest võid tüürihoidjale aitäh öelda.“

Kuivatasin ennast rätikuga ära ja pistsin pea katuseilluminaatorist välja ja küsisin Jamesi käest kas ta on oma tööga rahul. James noogutas muiates.

Tegelikult polnud see järsk kreen Jamesi süü. Merelained olid päris kõrged. Ja õigupoolest, mis mereretk see on kui vesi üle pea ei viska.

Seilasime hämaras, otse Cape St. Vincenti alt. Rannikutuled vilkusid ja me leidsime sileda vee, ranniku varjust. Püsisime rannikuligi järgmised 20 miili ja siis võtsime kursi kagusse Cadiz´e lahe suunas.

Tuul hoidis end ühtlase ja värskendavana, 5 Beauforti skaalal. Keskpäeval oli meil ühtlane kiirus kuus ja pool sõlme. Kandsime selle logiraamatusse. Nagu paar ööd tagasi tundsin ma ka täna, et öö on selleks liiga tore, et magama minna. Otse sadamasuult plinkis õrn valgus, liikus korra ülesse ja siis alla horisonti meie laeva kõikumise tõttu. Meie ees oli suur hulk väikeseid kalalaevu ja nende pisikesed plinkivad tulukesed. Taevas oli tähine ja rahulik.

Seilasime kalapaatide vahelt läbi ja kella kolmeks öösel vajus tuul täiesti ära. Oli kipperi vahetus tüür üle võtta.

Aafrika paistis

Järgmisel päeval oli tuul kadunud ja jäime veel üheks päevaks Cape Trafalgar´isse. Kahekümneesimese õhtuks libisesime vaikselt Gibrltari väina, sõitsime mööda kõrge müüriga Moori linnas Tarifas. See oli Euroopa kõige lõunapoolsem nurk. Väinast puhus nõrgalt värskendavat ida tuult ja liikusime Aafrika rannikule järjest lähemale.

aafrika rannik

Võibolla paljud ei ihalda näha uusi kaugeid paiku, aga ma pean ütlema et 22 aastaselt näha Aafrikat esimest korda on väga ülev tunne, eriti kui seljataga on olnud pikk seiklus. See on see kohalejõudmise tunne. Oli väga hea tunne näha esimest korda elus tumedat Hispaania Maroko rannikut.

Sõitsime mööda Gibraltari väina põhjarannikut ja tuul andis tujukalt alla aga hoovuse liikumine kandis meid üsna kiirelt edasi ida suunas.

Täiesti pingevabalt, udune päikesepaiste meid soojendamas, kandusime oma alusega lahte. Kauguses paistsid veel varjamatult, päikesepaistes vedelevad Hispaania mäed.

Oli uhke tunne kohtuda inglise embleemidega Gibraltari merepolitseiga. Logiraamat näitas 275 miili Cascaist. Olime seilanud üle 600 miili alates La Corunast.

Seikluse lõpp.

Kui tahad ka mõnusa merereisi ettevõtta siis vaata esilehele, et leida endale sobiv pakett!

JAGA SÕPRADEGA!