naissaar

Naissaar – kaugemal linna melust, lähemal loodusele,

soojale rannaliivale ja puhtale mereveele

 

Selge ja ilusa ilmaga näeb selle 9 km pikkuse (põhjast lõunasse) saare kerge vaevaga Tallinna lahe rannajoonelt ära. Enamusele meist jääbki Naissaar vaatamiseks. Siiski meelitab see võrratu ja puutumatu loodusega  saareke Tallinna lahes igal aastal tuhaneid inimesi end lähemalt kaema. Mis neid sinna tõmbab? Saare võlu seisneb tema käänulistes ja erisugustes matkaradades, tema üsna ürgse loomuga männimetsas,  suurtes kivikülvedes ja rändrahnudes ning sõjajärgsetes militaarobjektides. Lisaks kõigele sellele pakub saar külastajale väga puhast ja pikka mereranda, võimalust kitsarööpmelisel raudeel läbi saare ürgse metsa sõita ning lisaks telgi,- grillimis- ja võrkpalliplatsid. Ideaalne koht oma suvepäevade ja teiste meeleolukate ürituste korraldamiseks oma töökaaslastega, perega ja sõpradega.

Mida saarel teha saab?

 

Naissaar (NS) on Tallinnale lähim koht, kus linnamelust täielikult puhata. Oma huvitava loodusega ja ilusa rannaga ei jäta see saar ühtegi puhkajat igavusse ega rahulolematuks. Saarel on võimalik tegeleda väga mitme erineva kehalise tegevusega: matkata, ujuda, võrkpalli mängida, rattaga sõita (selle jaoks on olemas rattalaenutus) ja muid tervisesporte viljeleda. Lisaks saab rannas rahulikult lõkkeplatsi äärde maha istuda, grillida, rongiga saare teise otsa sõita, tsaariaegseid sõjaehitisi uudistada, miinitehast kaeda, tuletorni ronida jne. Ka kalastushuvilised võivad oma varustuse kaasa võtta ja kalaõnne proovida. Lesta ja meriforelli pidi sealkandis kividevahel olema.

Naissaare sadam on viimastel aastatel nii mõnedki muutused läbi teinud: sadamat on süvendatud ja täiendatu lisa-ujuvkaidega. Nii suudab sadam nüüd korraga vastu võtta ligi 20-30 väikealust. Lisaks sellele on saare niigi ilus rand veelgi rohkem korda tehtud ja sinna on RMK poolt ehitatud kümmekond metsamajakest koos varjualusega, pinkidega ja väga hästi toimiva grilliga, need on kusjuures TASUTA. Puhkeküla pakub ka majutus ja ööbimisvõimalust. Majutada on võimalik kuni 220 inimest. Saarelt leiad 2 restorani, 3 seminari ruumi ja suure peotelgi. Võimalik on laenutada elektri-maastiku-autosid. Samuti saab gaüks oma telgi ise kaasa võtta ja selle telkimisplatsile ülesse seada. Majutuse kohta saate täpsmealt lugeda siit.

  • Saame saarele viia 100+ inimest korraga
  • Jahid Kesklinna ja Pirita sadamates
  • Soodsaim purjetamine Naissaarele!
  • Pardal tasuta tee ja kohvi
  • Võimalik saarel ööbida

  • Suvepäevad, üritused saarel
  • Kõikides jahtides WC, köök, muusika
  • Jahid on turvalised ja päästevestid kõigile olemas
  • Soovi korral saate ise roolida
  • Ekskursioonid saarel kastiautos

Purjetamine.com viib juba üheksandat aastat järjest soovijaid jahiga sellele imelisele saarele. Saar asub mandrist 8-14 km kaugusel ajaliselt teeb see umbes 2 tundi purjetamist, kaatriga 20 minutit. Igal aastal viime kümneid seltkondi saarele puhkama ja oma suvepäevi veetma. Senimaani on nad kõik rohkem, kui rahule jäänud, sest see imelise loodusega saar ja lõõgastav merereis sinna ja tagasi aitab tõesti puhata ja oma aega sisukamalt ja huvitavamalt veeta. Kui sul ja su sõpradel, perel on soov seda ilusat saart Tallinna lahes külastada, siis rohkem saad lugeda siit.

Saar asub mandrist 8-14 km kaugusel. Naisaarele on võimalik saada laevaga, jahiga või ujudes. See viimane variant on võimalik, aga seda me ei soovita.

Saare värvikas ajalugu

Naissaar on oma suuruselt 6 saar Eestis: Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Kassari ja NS (18,56 km²). Läbi ajaloo on see Tallinna ja Soome lahte üksteisest eraldav saar olnud kasutuses militaar eesmärkidel.

Läbi ajaloo on saar olnud laevakaptenitele suurepäraseks meremärgiks. Juba aastal 1297 keelas Taani kunigas Erik Menved tema enese poolt kirja pandud eeskirja alusel saarel ära metsa raie. Kaks sajandit hiljem, 1470 aastal paigaldas Tallinna raad Naissaare ja Paljasaare vahele kaks ujuvat tlepaaki, et sümboliseerida iidset laevateed.

Sadamate arenguga ja laevateede üha liiklustihedamaks muutumisega otsustas Samuel Greigh 1788 aastal saare põhja- ja lõunatippu ehitada esimesed tuletornid, mis lihtsustas laeva pääsemist Tallinna sadamasse iga ilmaga ja eriti öisel ajal.

Aja jooksul tornid hävinesid tolleaegse kehva ehitustrateegia tõttu. 1805 aastal sai NSi põhjapoolseim tipp (Virbu ots) uue väikese meremärgi. 1849 aastal valmis saarel 18-meetri kõrgune, juba paekivist tuletorn, mis aga jäi II maailmasõja sõjakeerise jalgu ja hävis täielikult.

Sajand hiljem, 1954 aastal sai saare kagutipp, Hülkari neemele uus ja vastupidav tulepaak. Kuus aastat hiljem pandi saare põhjaranda Pikasääre neemele ülesse (ajutise puit-tuletorni asemele) juba väga hea ehituskvaliteediga, uue laternaruumiga ja rõduga kaheksatahuline raudbetoontorn. See torn on tänini alles, kuigi 1999 aastal läbis torn väikese uuenduskuuri, mille käigus vahetati välja veidi kulunud laternaruum.

Tallinna laht ja saare ümbrus on alati olnud meremeeste jaoks komplitseeritud navigatsioonipiirkond. Selle tõttu olid sealt kandist pärist mehed suurepärased lootsid, mida kinnitab 1748. aastat pärit dokumendid, kus kiideti kohalike lootside oskusi. Esimese Eesti Vabariigi ajal töötas riigilootide kõrval ka kolm eralootside gruppi ja üks neist nimetas end Lootside Seltsiks. Ka Osmusaar võib kiitleda oma suurepäraste lootsidega. Kroonulootsid tõid sellele saarele ennevanasti suurt kuulsust oma suurepäraste ja veatute kutseoskuste poolest.

Lootsid, meremehed ja kaptenid

Kuna Naissaar asub kahe Tallinnasse viiva meretee vahel, on meresõit naissaarlastele alati väga tähtis olnud.

Kui kaua naissaarlased Tallinna keerulistel mereteedel lootsinud on, pole võimalik välja selgitada. Võib-olla oli neil lootsimiskohustus juba Taani ajal 1219-1343. 13. sajandi keskpaigast pärineb Taani meresõidukirjeldus, mis moodustab Taani hindamisraamatu lisa. Dokument kirjeldab mereteed Blekinges asuvalt Utklippani saarelt piki Rootsi rannikut Arholma saareni ning edasi üle Ahvenamere Kökarisse ja Porkkalasse, üle Soome lahe Naissaarele (Nangeth), Paljasaarele (Karlsö) ja Tallinnasse (Raevelburgh).

Pärast Tallinnale linnaõiguste andmist 1248 ning umbes samal ajal hansalinnaks saamist käis Eesti elav laevaliiklus. 1346. aastal oli Tallinna raad kohturaamatute märkmete andmete rannikul teatanud, et kõik Novgorodist pärit kaubad tuli Tallinnas, Riias või Pärnus ümber laadida. Pärast seda, kui Taani kuningas Valdemar IV 1361. a Visbyt rüüstas, kasvas Tallinna tähtsus mereliikluses. Pärast neid sündmusi kasvasid linna sissetulekud märgatavalt. Saare elanike kohta on neist sajanditest andmeid napilt. Tallinna rae toimikutes on siiski üksikuid märkeid naissaarlaste ja muu rannarahva kohta, kes hoolitsesid linna ja tagasi lootsimise eest .

16. sajandist on teateid linna kalaga varustamisest, kuid kas naissaarlased ka lootsimisega tegelesid, pole märgitud. Seevastu kirjeldavad saart ja selle topograafiat mitmed dokumendid ja merekaardid.

Vene ajal, 1725. aastal mainib lootsimist Tallinna linnaarhiivis asuv reglement. Saksa keelest tehtud vabas tõlkes selle järgi “keelatud lootsita laevu(Tallinnasse) vastu võtta ja neil reidil on ankrusse jääda”, samuti on keelatud “mõningaid meeskonnaliikmeid linna jätta”. Reeglite rikkuja saab 150 rubla trahvi või 3 aastat sunnitööd.

18. sajandi lõpust pärineb põhjalik kirjeldus sellest, kuidas saarel lootsimist korraldati ja millises järjekorras töö käis. Arthur Ambrosen on seda kirjeldanud ajalehes Kustbon (1-1984)).

1890. aastal otsustas saare kogukond luua uue lootsimiskorralduse (“Kogukonna lootsi seadus”). Dokument on eesti keeles ning sellele on alla kirutanud 44 meest ja üks naine, M. Schmidt. Ta oli lesknaine, kuid talul oli lootsimisõigus ning Maria Schmidt võis lootsimiseks kasutada ühe lähedase abi. Üks loots on alla kirjutanud kolme ristiga. Võimalik, et ta ei osanud kirjutada.

JAGA SÕPRADEGA!